Hommikune retk 01.05.2024
Mida rohkem aeg suve poole liigub, seda varem peab ärkama, et päikesetõusuks loodusesse jõuda. Eks see on alati päris suur dilemma, kuna vabal päeval on uni eriti magus. Kuid tean alati, et olen endale hiljem väga tänulik :). Kui loomad pigem toimetavad öösiti, siis lindude elu algab esimese hommikuvalgusega. See tähendab üldiselt intensiivsemat “linnuliiklust”, mis loodusfotograafile ju igati meeltmööda! Looduses olemine on muidugi tervislik ning meeli rahustav, kuid tahaks ju alati ka mingi pildimaterjaliga koju tulla :).
Hetkel on looduses selline kaunis aeg. Kuna ööd on meil pigem veel jahedad ning hommikul tõusev päike juba soe, siis kipuvad siseveekogud aurama. Ehk võiks arvata, et ka rabas on praegused hommikud kindlasti väga kaunid. Mu 1. mai hommik selliste vaadetega algaski. Olin seekord kodust mitte liiga kaugel, kohas, kus ca 10a tagasi tihedamalt käidud sai, Tallinna lähistel siiski. Neid vanu radu tasub talluda, kuna teatud liigid otsustavad igal kevadel samasse paika tagasi tulla ning sealt see tarkus ja kogemus ka ajapikku talletub.
Kuna olin seal eelmisel õhtul rattaga luuret teinud, siis sai kuulda justkui kukkurtihaste piiksumist. Oligi väike soov neid uuel hommikul uuesti otsima minna. Aga nagu looduses ikka, garantiisid pole ning kõik päevad pole vennad. Nii jäid nad mul nägemata, kuid see-eest hoidsid mind kõiksugu teised liigid ärkvel :).
Päev algas hoopis piilpartidega, keda läbi udu jäädvustatud sai :).
Hommikust linnuliiklust vaatas kaugemal üks hiireviu, kes minu kohaloluga harjuda ei suutnud ning lõpuks sealt lahkus.
Kõige rohkearvulisemaks liigiks, kes oma lauluga mind kõikjal kostitas, jäi salu-lehelind. Oli ta just äsja rändelt saabunud. Siiski pole mul miskipärast õnnestunud sellest linnust liiga palju pilte saada, alati on ta minust kiirem ning kaeb kaamerasilma eest. Seekord paar pilti õnneks ikka sai.
Salu-lehelind on väga sarnane oma sugulase väike-lehelinnuga. Parimateks esmasteks indikaatoriteks lindude eristamisel on esmalt nende laulu erinevus ja ka näiteks jalgade värvus. Väike-lehelinnul on jalad mustad, salu-lehelinnul roosakad, igal juhul heledamad, mis võiks silma / pildile jääda.
Kõige rohkem sai sel hommikul veedetud aega aga hoopis väike-põõsalindudega. Olgugi, et nad on väga väiksed linnud ja toimetavad tihti oksarägastikus, on nad mulle meelde jäänud kui julged linnud. Tihti tulevad ise lähedalt uurima, kes sa oled ja mida sa soovid :). Igal juhul mõned parimad pildid lisan ka siia vaatamiseks:
Praegusel linnurohkel ajahetkel saab igakordsel retkel päris palju pildimaterjali. Lisangi siia siis järgmööda ka teised tee peale ette jäänud linnud, keda mul lisaks eelpool näidatule kohata õnnestus.
Kogu hommiku jooksul sai maha käidud 5,4km, mis oli paras toonus päeva algusesse. Looduses kohatud linnud muidugi boonuseks, hea enesetunne ning väike füüsiline aktiivsus on siinkohal kontoritöölisele ülimalt äge vaheldus :).
Juba mõned päevad hiljem tegin ühe õhtuse paaritunnise retke mere äärde, kuid need hetked vajavad veel vormistamist. Kohtume peagi!
Fotoretk 20.04.2024
Nagu eelmise postituse lõpus mainisin, sai möödunud laupäeval külastatud oma kodust 10min kaugusel olevat metsatukka. See hommik algas üldse imelikult, ärkasin nagu väiketüllide häälitsuste peale üles. Ise veel mõtlesin, et neid oma kodu juures kohata oleks päris üllatav, see pole ju neile sobiv paik aga rände ajal on kõik võimalik. Kui olin varustus seljas metsa poole liikuma läinud, vaatas mu kodutänava lõpus mulle vastu väiketüll :). Ei olnudki uni, vaid oli reaalsus. Ilm oli lumine, sestap oli lind ka üsna tolereeriv ning ei teinud välja, kui teda eemalt piilsin. Jõudsin paar pilti ka teha ja siis liikusingi edasi. Poleks arvanud, et selle aasta esimest kahlajat / mere kallastel tegutsevat lindu oma kodutänaval pildistan :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kui olin metsa jõudnud, avastasin, et just sel hommikul oli seal mingi orienteerumisvõistlus käimas, inimesi oli igal pool kaardid käes ringi jooksmas. Nii palju siis rahulikust hommikust metsas… Aga läksin siis sinna, kus polnud radasid ning inimesi segamas. Sattusin kohe õigesse kohta, vintlaste segaparve keskele. Esimesena sattus kaamerasilma ette mulle varasemalt ehk vähim nähtud põhjavint. Sel kevadel olen täheldanud sotsiaalmeedias nähtud piltide rohkuse põhjal nende suuremahulisemat rännet, ehk et võimalus neid kohata oligi ehk suurem, kui muidu.
Paar isendit sai üles pildistatud, ning uurisin, mis seal veel toimumas on. Eemal võis näha kuuskede tippudes ka suurnokk-vinte, keda seal metsas ka varasematel aastatel kohanud olen. Nemad kahjuks liiga madalale tavaliselt ei tule, ning peab pigem puude latvadest otsima. Õnneks suurnokk-vintidel on selline iseloomulik plõksuv häälitsus, selle järgi suudab neid kenasti tuvastada ja ka üles leida.
Vahetasin metsatukka ning liikusin pisut pimedamasse ja risusemasse metsa, kus tavaliselt olen alati leidnud käblikke, ka värbkakku ning musträhne. Päris metsa ääres tuli aga paar punarinda mind mu teel saatma. Keskendusin siis pisut neile ning proovisin neid okste vahelt üles leida ja pildile püüda.
Et see postitus liiga linnu-teemaliseks ei kujuneks, siis timmisin metsa all ka külmast ja lumest norgu vajunud sinililli. Usun, et nüüd, kui lumi (loodetavasti) selleks hooajaks on otsa saanud, saavad nad rohkem päikese suunda sirutada ja metsaalust värvidega katta.
Nagu eelpool kirjutasin, olen seal metsas ka käblikuid kohanud. Ka see kord polnud erand, sai päris mitmeid seal laulmas kuuldud ja seda klassikalist peitusemängu nendega kaasa tehtud :). Kuniks mõni jäädvustus ka kaamerasse püütud sai :).
Jäin kehvast ilmast hoolimata “saagiga” väga rahule. Kolm tundi metsas andis ikka palju meelerahu, sai aju muudest asjadest sel hetkel välja lülitada. Parim viis pea tühjaks saada ning õhtul koju tundes seda füüsilisest pingutusest saadud väsimust nautida :).
Fotoretk 16.04.2024
Neid fotoretki siia lahti kirjutades imestan, kui vähe ma tegelikult loodusesse jõuan. Eks see Murphy seadus ikka nii ka töötab, et kui aega on, siis pole kas ilma või on mõned muud mured, mida lahendada :).
Kuid möödunud nädalal sai siis võetud üks argiõhtu ning veedetud see looduses. Talvel, kui veekogud jääs ja lumekihi all olid, käisin ühe veekogu kallastel vaatevälja puhastamas. Sai pisut risti-rästi olevaid roostiku kõrsi harvendatud, et veekogule parem vaade oleks. Nüüd kevadel sinna tagasi minnes avastasin, et see lumi on olnud ikka üpris kõrge ning tol hetkel maksimaalselt madalalt maha võetud rookõrred olid praegusel hetkel siiski liiga kõrged, et soovitud madalat vaatenurka saavutada. Aga eks pisut parem pilt veekogule sai siiski tagatud. Nimelt on seal veekogul mulle silma jäänud hallpõsk-püti paarike, soovisin neid pisut paremini sel kevadel jälgida.
Vaade veekogule, enne ja pärast:
Ehk siis hea mõte ei saanud seekord kahjuks teoks. Kuna olin ka varjevõrgu, millega end maskeerida, koju unustanud, olin üsna lihtsalt märgatav ja ega mul seal kõrgeid ootusi õhtu osas polnudki. Kuid istusin ja vaatasin, kes seal siis tegutsevad.
Esimesena hakkasid silma hoopis rootsiitsitajad, kes mulle üsna lähedal toimetasid. Kes otsis toitu, kes korjas pesamaterjali. Mõlemal pildil peaks olema sama isend, isane rootsiitsitaja.
Nagu ka varasematel aastatel, oli ka sel korral seal kohal üks hallhani. Huvitav, et nad igal kevadel seal peatuvad. Varasemalt olen neid paari kaupa kohanud, seekord oli näha vaid üksik isend.
Ta märkas mind kaugelt ning hoidis pigem eemale. Käis korra lähemalt uudistamas, kuid lahkus tuldud peidupaika tagasi.
Hallpõsk-pütid, keda ma sinna tegelikult vaatlema olin läinud, peitusid seekord hoopsiki roostikku ning tegid oma kriunuvat häält seekord varjus. Tundus, et neid oli kahes lokatsioonis, ehk et neid võis seal olla ka rohkem, kui vaid üks paarike. Õhtu lõpul ma neid vilksamisi kaugel kaugel ka nägin, kuid need pildid ei vääri näitamist.
Õhtu kõige ärevamaks hetkeks kujunes hoopis üks luikede olukord. Kaks kühmnokk-luike ujusid mulle kenasti vastu, kenasti lehvis sulgedega (ilmselt emand) eespool, teine temast pisut taga. Kaunis ning romantiline vaatepilt, pulmarüüs linnud.
Ühtäkki aga sirutas tagumine lind (arvatavasti siis isaslind) oma tiivad ning hakkas mu poole lendama, samal ajal jalgadega vastu vett plaksutades. Alguses ei saanud arugi, mis toimub, kuid koheselt sai selgeks, et ta oli oma “naise” kaitseks välja astunud ning minule nähtamatus kohas olnud konkurenti peletama asunud. Mittesoovitud lind panigi jubeda pladinaga plehku. Ma ei jõudnud eriti seal reageeridagi, kõik käis väga kähku. Ehk tagantjärgi vaadates oleks võinud seesama isane hoopis peategelasena fookuses olla, aga ma sattusin hoopis põgeneva linnu peale. Oli mis oli, alati kõik ei õnnestugi :).
Klikka pildile, et näha seda möllu suuremalt:
Kui rahu oli majas, toimetasid linud omasoodu edasi :).
Mina jõudsin veel ühe lähipildi mööda ujunud rääkspardi isandast teha ning saigi rahulikult õhtu lõppenuks kuulutada :). Juba mõned päevad hiljem olin taas looduses, seekord oma kodumetsas ja kerge lumesajuga, kuid ega ma ka siis tühjade mälukaartidega tagasi tulnud :). Sellest juba peagi…
Fotopäev 23.03.2024
Märtsis jõudsin pildistama täpselt kahel korral :). Eelmisel laupäeval oli ilm kaunis ning seetõttu ka kindel plaan minna ja seda ilma nautida, loomulikult koos fotoaparaadiga. Seekord sai suund võetud Põhja-Eesti kõige põhja-poolsemasse tippu (väike googeldamine reedab selle täpsema koha :D). Olen seal ikka ja jälle käinud, ning alati midagi lahedat kogenud.
Mere ääres on selgelt rohkem siblimist, mis hoiab põnevuse üleval. Esimeste lindudena tervitasid mind mõned laululuiged ja ristpardid.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Peale laululuikede lahkumist silmasin eemalt kahte pardist suuremat keha minu suunas lendamas. Nendeks osutusid 2 hallhane, kes pisut eemale kivile end hiljem ka puhkama sättisid. Olgu selgituseks öeldud, et hallhaned on neist muudest ränduritest minu jaoks ühed vähem nähtavamad. Viimased aastad olen mõnda siiski ikka kohanud.
Veel päris mere ääres metsas olles sattusin ühel hetkel peale paarile pöialpoisile, kes seekord maa lähedale olid toituma tulnud. Neid pildistades ma kunagi midagi ei looda ja kõik pildid, mis saada õnnestub, on suure töö vili, segatud osakese õnnega :). Jamasin nendega kindlasti tunnikese, et midagigi saada. Kasutan alati seda võimalust maksimaalselt ära, sest see treenib mind olema kiirem, oskama paremini hinnata linnu käitumist ja seeläbi suurendama õnnestunud piltide %.
Edasi sai suundutud juba eemal olevasse, sellisesse vanasse ja räsitud ürgmetsa, kus on nii maha langenud puid, erinevaid veelompe, üleujutatud alasid ja ojasid- sellist looduse ürgset poolt. Naudin alati seal olemist ning alati kohtan seal ka väiksemaid tegelasi, keda taga ajada. Kunagi elas seal ka üks laanepüü (või rohkem), kuid kahjuks lõpetas üks metsas tegutsenud hiireviu selle liigi olemasolu ning nüüd näen seal vaid tihaseid. Seekord üllatasid ming tutt-tihased, kes olid eelpool kirjutatud pöialpoissidega sarnaselt päris maha toitu otsima tulnud. Lumi on ära sulanud ning tundus, et toidupoolist jagus seal küllaga. Puude vahelt langev loojuva päikese valgus mängis mulle kohati kätte unelmate valgusolud ning stuudiomekiga taustad.
Olles hakanud oma looduses käike rohkem dokumenteerima, olen õppinud vaatama ringi ning märkama ka muud looduses olevat. Need saab üldjuhul küll telefoni kaameraga jäädvustatud, kuid hetked saab siiski pildile püütud.
Kui olin juba oma 5km ringi tatsanud, liikusin mööda mere-äärt tagasi autoni. Sel hetkel õnnestus näha kaks harvem kohatavat õõnetuvi (keda viimati kohtasin aastal 2020!!) ning üht paarituvat luigepaari. Viimaste jälgimine oli omamoodi põnev, just ennekõike see õrnuste ja armastuse teineteisele jagamine. Kõik see on nii aus ja siiras, see mulle looduse puhul meeldib.
Eks neid hetki jäi pildile enamgi, kuid usutavasti muutuks see juba liiga pikaks tähelepanu röövimiseks :). Kui oled nii kaugele lugenud, olen juba tuhandega tänulik, et mu kogemused kellegile korda lähevad :).
Fotopäev 09.03.2024
Kuna märtsi algus on lindude osas veel pigem vaiksem, siis otsustasin käia tiiru Keila-joal, vaadelda linde jõel ning ka mere ääres. Nagu ikka kombeks, on seal alati vesipapid toimetamas. Ka seekord ei pidanud pettuma ning esimestena neid ka jõe ääres märkasin. Miks ma ütlesin neid- tundus, et kaks lindu on üksteist leidnud ning toimetavad juba koos, et ilmselt sättida peagi ka tähtsamate toimetuste juurde. Seekord nad siiski toitusid koos. Pikalt neid ei jälginud, tegin mõned pildid ja videoklipid ja liikusin mööda jõge allavoolu edasi.
Klikka pildile, et näha suuremalt!
Hiljem sai sammud läbi mõnusa männimetsa ka mere äärde seatud. Imestasin, et mets nii vaikne oli. Leidsin vaid mõned tutt-tihased kes koos ühe porriga puult puule lendasid ja toitu otsisid.
Merel olid peamiselt jääkosklad, luiged ja sõtkad. Ka üks suur-kirjurähn sattus mu lähedal kopsima ja ega muud sel hallil kevadpäeval ei näinudki. Tore oli pea 5h looduses lihtsalt ringi kolada ning värsket männimetsa õhku sisse hingata.
Virmalised 03.03.2024
Nagu aasta alguses arvatud, on sel aastal olnud päris vähe aega, mida pühendada oma fotograafia-hobile. Teinekord on aga võimalik ka kodust välja minemata vaadelda vingeid loodusnähtusi, nagu näiteks virmalisi. Muidugi, mere ääres olles oleks saanud palju kihvtima looduselamuse, kuid alati pole võimalik asju ette planeerida ning tuleb võtta olukorrast maksimum :).
Ehk siis 03.märtsil oli päris tugev plasmaosakeste liikumine meie magnetvälja, mis päädis siis pea kohale ulatuvate virmalistega. Varasemalt kodu rõdult vaadeldud virmalised pole ka nii kaugele läände ulatunud. Seekord oli lääne suunas vaadeldav taevas aga värviline. Tegin mõningad jäädvustused, dokumenteerimise mõttes :). Loodetavasti jõuab sel kevadel neid enne valge aja tulekut veel näha ja kogeda. Ega selleks liiga palju aega pole, üldiselt lõpeb aprilliga see võimalus ära. Aga loodame parimat. Mõned selle õhtused pildid:
Esimene pilt oli üllataval kombel suunaga lääne poole. Tavaliselt on nad rohkem ikka põhja pool. See andis tegelikult juba aimu, et tegu oli päris võimsa mänguga. Värvid olid laiali valgunud ning ulatusid tegelikult pea peale välja.
Õhtul mõni tund hiljem oli virmaliste kaar juba rohkem põhjas ja palju tugevam ning struktuursem.
Fotopäev 21.01.2024
Viimane vaba päev looduses oli pea kuu aega tagasi :). Aasta algus on olnud kiire. Võtsin eesmärgiks minna Paljassaarde, kus talvel küll liiga palju midagi ei toimu, kuid mu käigul oli mõeldes kevadele ka teisi eesmärke. Oli vaja ette valmistada mõnda parema vaatega kohta, kuid sellest pikemalt kunagi hiljem :). Üldiselt imestasin, et ma oma 3h jalutuskäigu jooksul isegi ühtegi tihast ei kohanud, isegi ei kuulnud kedagi. See-eest tiirutas taevas mitu kotkast, kes kammisid läbi rannikut. Oli näha üht noorlindu ja ka üht vanemat merikotkast. Ka hiljem tiirutas mere peal üks kotkas, kes oli ühe (vist) kajaka saagiks saanud, kui kellel ei õnnestunud teda kuidagi veest välja saada. Ta ümber tiirutas muidugi palju teisi kajakaid, kes ta tegevust häirisid.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Lisaks kotkastele jäi fotosilma ette ka üks ronk ning mõned sõtkad. Midagi enamat sel hallil ja tuulisel päeval näha ei õnnestunudki. Eks see on tavapärane sellisele ajale aastas.
Fotopäev 20.01.2024
Olen terve jaanuari mõtisklenud, kuidas oma blogiga sel aastal edasi toimetada. Tunne on, et peaks tegema vahelduseks midagi teistmoodi, et oleks nii endal, kui ka vaatajal põnevam. Mõtteid on olnud erinevaid, kuid olen tänaseks vist selle-aastase (või miks mitte ka pikema ajajärgu) perspektiivi ja plaani leidnud.
Minu käest küsitakse tihti, kas elangi looduses, kuna postitan tihedalt oma blogisse pilte. Tegelikkus on siiski see, et kõikide muude tegemiste kõrvalt ei ole kahjuks liiga palju päevi, mida looduses õnnestub veeta. Pigem saan igalt käigult loodusesse omajagu hetki pildile, mida ajapikku blogis presenteerin. Sellest lähtuvalt jõudsingi järeldusele, et peaksin oma käikudest tegema pisut põhjalikuma ülevaate (kui on mida jagada), ehk et mis tingimustes ja milliseid pilte ma kokkuvõtteks oma looduskäikudelt olen saanud. Võibolla minna kohati ka tehnilisemaks ning näidata mõningaid “telgitaguseid” hetki, kuidas oma pildid saanud olen. Paljud fotograafid seda ei tee, ning hoitakse need “nipid” enda teada. Ega siin tihti mingeid erilisi nippe tegelikult pole, mida varjata. Pigem on see tarkus ja loodusteadlikkus, mida kogenud loodusfotograaf omab ning mida ka oma piltide teostamiseks rakendab. Eks postitused saavad olema harvemad kuid mõnevõrra mahukamad oma teksti ja piltide poolest. Usun, et kokkuvõtteks võib see siiski põnevam olla nende jaoks, kes just sellest huvituvad, kuidas mingite piltideni jõutakse.
20.jaanuar 2024.
Ilm oli kodukohas -20*C, täiesti tuulevaikne ning mets lumine ja nauditav. Järgmised 3,5h veetsingi oma kodukandi metsatukas (Kiili vallas täpsemalt). Olen seal varasemalt kohanud muude tavapärasemate tegelaste kõrval musträhni, värbkakku ja väike-kärbsenäppi. Talvisel ajal väga paljut loota pole, kuid alati on keegi, kes mulle ette jääb :). Selle päeva esimeseks tervitajaks oli pasknäär, kes korraks mu nägemisulatusse sattus. Taaskord, lumine mets andis motivatsiooni ka sellised hetked pildile püüda.
Kümmekond minutit hiljem kuulsin kaugelt tugevat toksimist ning juba selle heli järgi olin 90% kindel, et seda teeb musträhn. Teist korda siis selles metsas viimase 4a jooksul. Hiilisin lähemale ja üritasin ta kõigepealt sealt oksade vahelt üles leida. Pilt läbi risu-räsu, kuid parem, kui oodata oskasin.
Samas metsatukas toimetasid 3-4 suur-kirjurähni. Enamik neist ikka kuskil kõrgemal kuivanud puu tipus, nagu neile kombeks, kuid üks oli ca 3m kõrgusel omale sepikoja ehitanud. Keskkond soosis kena kaadrit ning selline ta sai:
Kui seda pilti sättisin, kõndis mu selja tagant mööda üks vanem daam, kes sõnas, et olin kaugelt karu meenutanud, mis korraks kõhedaks võttis :D. Iseenesest lahe kompliment, sulandun loodusega ühte :).
Kui varasemalt olen seal metsas alati kuuse-käbilinde üle lendamas näinud ja nende häälitsusi kuulnud, siis seekord õnnestus üht seltskonda ka pildistada. Nende elu tundub peamiselt kõrgemal kuuskede latvades toimuvat. Täheldasin, et tihti lennati kuskilt eemalt nopitud käbiga kuskile kõrgema puu tippu, kus oksadest kena söögilaud tekkis. Siis oli mõnus neid käbisid seal lahata ja seemneid oma kõvera nokaga eemaldada. Mõned hetked neist värvipommidest siin:
Lisan lõppu veel ühe kena lumise metsavaate, mida antud mets pakkus. Silm puhkas ja hing sai rahu.
Väikepütt
Käesoleva aasta viimaseks jäädvustatud 130. linnuliigiks, sai sedapuhku väikepütt. Käisin täna 3 kohas teda otsimas, eelnevatel aastatel on nad alati seal olemas olnud. Kui 2 kohta ilma tulemusteta läbi käisin, enam kolmandast ja viimasest kohast liiga palju miskit ei lootnud. Siiski olid seal linnud olemas, täpsemalt 2 lindu. Tegu väga ara liigiga. Mulle anti 10 sekundit aega piltide tegemiseks. Poole raiskasin ära kuna seaded olid valed 😀. Aga mingisuguse jäädvustuse lõpuks ikkagi sain, fookusest väljas, kuid liik tuvastatav. Mis teha, see oli parim, mis sealt saada õnnestus.
Aasta kokkuvõtlikult oli pigem tagasihoidlik. Käisin puusalt pakkudes poole vähem kordi looduses, kui eelneval aastal. Aga igal juhul nautisin neid kordi täiel rinnal. Oli 2 esmakohtumist uute liikidega, täpsemalt lääne-pöialpoisi ja ka tavapärasema liigi must-lepalinnuga. Lisaks tasub mainida ära sügisese kohtumise vähem nähtava liigi, ehk stepi-loorkulliga. Ilmselt ka 2024 tuleb selles osas rahulikum, kuid ehk ongi aega siis neid väheseid kordi rohkem nautida. Eesti loodus on fantastiline!
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Saarmad
Mõned nädalad tagasi käisin narva jõe kallastel elu vaatlemas. Ega midagi erilist seal ei kohanudki. Võibolla sel aastaajal oli ebatavaliselt palju laululuikesid vabas vees häälitsemas ning tavapärased sõtkad mööda jõge edasi-tagasi liikumas. Ja nagu viimasel ajal kombeks, õnnestub mul seal alati saarmaid kohata. Sel korral läks isegi nii hästi, et vastaskaldal silmasin 3 isendit, ilmselt täiskasvanu koos 2 järglasega. Need 2 olid päris suures mänguhoos ning muudkui ajasid üksteist taga. Vahepeal tõi vanem miskit söödavat kaldale, siis korra peatasid mängu ja sõid aga muidu oli suhteliselt tore olemine neil seal. Minu jaoks jäid nad kahjuks liiga kaugele, kuid tänu väga lumistele oludele sai sellest ikka mingi pildi mälestuseks vormistatud. Detsember 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Sabatihane
Sabatihane lumes hullamas. Tegelikult otsis sealt söögipoolist ning vahetas asukohta väikeste lend-hüpetega. Just sellise momendi suutsingi tabada, kui lind asukohta vahetamas oli. Detsember 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Urvalind
Oma viimasel käigul Ida-Võlumaa ürgmetsadesse sattusin nägema koos tihaste ja ohakalindudega ka üht urvalindu. Aastaid tagasi oli minu silmis urvalind täiesti tavapäraselt ja tihedalt kohatav liik. Miskipärast pole viimased 2-3a enam neid näha olnud. Ei tea täpsemalt, mis põhjusel ma neid kohanud pole, kuid selline see olukord on. Võibolla pole antud liigil pesitsustega hästi läinud, võibolla olen ise käinud kohtades, kuhu nemad ei jõua. Detsember 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Roohabekas
Kui ma viimati roohabekaid otsima läksin, siis nad imekombel ka leidsin. Üldiselt päris nii pole, et kui ma neid näha soovin, siis oma soovi järgselt ka leian. Seekord oli loodus ilmselt armulisem. Lisaks ühele päris lähedasele kohtumisele kahe isendiga, silmasin ma hiljem sama roostiku teises otsas üht suuremat seltskonda. Nad olid minust oluliselt kaugemal, kuid nägin siiski võimalust nad pildile püüda. Selleks oli mul tarvis pisut kõrgemale künka otsa ronida ning linnud paistsid kõrgemate kõrte pealt juba välja. Lisaks mõnusatele keskkonnakaadritele juhtusin olema ka ajalises mõttes parimal ajahetkel- käimas oli päeva viimane pooltund, mistõttu värvis päike kogu roostiku ning seal toimetavad linnud kuldse valgusega üle. Mõnikord lihtsalt kõik mängib kokku ning saad rohkemat, kui oled lootnud. Nii siis õnnestuski neist mõningad kaadrid mälukaardile salvestada. Antud pildil on kihvt see, et nii esiplaanil teravalt kaadris olev, kui ka tagaplaanil juba udusena paistev lind on mõlemad värvikama sulestikuga isaslinnud. Mõnusalt end kahekesi kaadrisse ära mahutanud. Kokku võis neid hinnanguliselt ca 20 lindu olla, kuigi ega ma kõiki roostikus toimetavaid linde ei näinudki. November 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Jääkoskel
Mere ääres kivi varjus istudes võid kogeda mõnda päris lähedast kohtumist mööda lendavate lindudega. Nemad teavad, et vastutuult lennates peab madalale hoidma, siis on lihtsam edasi liikuda. Pildi kaks emast jääkosklat.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Suur-kirjurähn
Viimase metsas käigu ajal sai kohatud üllatavalt palju suur-kirjurähne, ning seda päris väiksel alal. Igal pool käis toksimine ja häälitsemine. Mõni toksija oli oma sepikoja väga fotogeenilisse kohta loonud, mistõttu oli raske sealt ilma hetke jäädvustamata mööda kõndida. Nevember 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Metskitsed lumesajus
Nädalapäevad tagasi, fotopäeva lõpus, kohtasin lumesajus toimetavaid kitsi. Olid üsna lähedal autotee ääres ja rahulikult toimetamas. Ju olid mööduvate autodega harjunud ning ei teinud autos klõpsivast huvilisest liiga suurt numbrit :). November 2023.
Klikka pildile, et näha uuremalt:
Sinitihane
Eelnevas postituses sai kirjutatud kohtumisest roohabekatega. Alati oodatud ja loodetud, kuid tihti mitte liiga käeulatuses. Aga roohabekad pole ainsad, kes praegusel ajal rootikus toimetavad. Ka tihased on asunud kõrsi nokaga avama ning söödavat otsima. Sestap kuuleb vaiksel õhtupoolikul roostikust kerget ragistamist.
Kuna päike oli juba väga madalale kukkunud, seadsin sammud auto poole. Ka sellele linnule sattusin peale just tänu krõbinale, mis tõmbas mu tähelepanu. Ja siis nägin taas pildivõimalust, kuna ta toimetas täpselt sellises kohas, kus taustaks loojuv päike. Esmalt olin rohkem külje peal ning olin ka rahul loojuva päikese kumaga taustas, kuid kuna lind maiustas nende kõrte peal juba pikemalt, otsisin võimalusi veelgi ägedamaks hetkeks. Ja vist ka leidsin selle võimaluse. Ehk lõpuks tekkiski soov saada pildile nii päike, kui lind. Pilt sai küll läbi kõrte jäädvustatud ja pisut hägune, kuid idee sai teostatud :). November 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Roohabekas
Talve saabudes hakkavad roohabekate pildid sotsiaalmeedias sagenema. Ju muutuvad linnud siis rohkem liikuvamaks või lisandub tänu jää tekkele võimalusi neile roostiku sees lähemale jõuda. Olen ka ise neid talviti otsimas käinud, kuid see on alati paras loterii. Vahel käid neid 5 korda tühjalt otsimas ning parimal juhul on linde vaid kuskil kaugel kuulda. Vahel loodus halastab ning viib linnu ja linnuhuvilise teed kokku. Kogemuslikult pole suuremas seltskonnas liikuvatele lindudele liiga lihtne väga lähedale pääseda ning parimal juhul õnnestub neid eemalt näha ja pildistada. Möödunud nädalavahetusel sattusin aga peale ühele paarikesele, kes koos päris roostiku ääres toitusid. Üksikud linnud on kindlasti julgemad, puuduvad rohked silmapaarid, kes ohust varakult teatavad. Nii mulle siis halastati ning pakuti ca 10m pealt võimalust anda endast parim, et see hetk õhtupäikese kumas pildiks vormistada :). Seekord seda võimalust raisku ei lasknud, ning realiseerisin võibolla isegi parimad pildid üldse roohabekatest. Isaslinnud on oma sulestiku osas edevamad ning minu silmis ka eelistatumad modellid. Ning täpselt nagu tellimise peale, oli isaslind mulle roostiku kõrte vahelt paremini nähtav ja terviklikult kaadris. See kohtumine jäi pigem üürikeseks, kuid piltide jaoks piisavaks. Tunnike hiljem kohtasin roostiku teisel serval ka suuremat seltskonda, siis sai ka lahedamaid kaugemaid ning rohkema keskkonnaga kaadreid, mida näitan kindlasti lähitulevikus. November 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Hallhaigur
Loojanguvalguses einestav hallhaigur.
Vesipapp
Üle-eelmisel talvel sai omajagu aega kulutatud, et vesipapist ka mingeid tegevuspilte saada. Eks neid kivil või jäätükil passivaid linde on saanud pildistada küll ja veel :). Aga sattusin siis ühe linnu juurde, kes minust ca 15m kaugusel toimetas. Tema taktika oli alati sarnane, lendas meeter kuni kaks ja siis pani pea ees vette. Tagasi tuli alati samasse kohta ning kõik kordus taas. Mälu järgi oli päris külm ilm, kuskil vahemikus -11-15*C. Suutsin neid hetki ca tunnike jäädvustada, mõnega neist jäin ka lõpuks rahule :). Üks neist siis ka täna vaatamiseks. Veebruar 2021.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Merikotkas
Viimati, kui mere ääres rändelinde passimas käisin, nägin paaril korral ka merikotkaid. Tegin selle kohta eelnevalt ka ühe postituse, kuidas kaks kotkast maha murtud linnu pärast võitlust pidasid. Hiljem sai nähtud paaril korral veel kotkaid minust mööda lendamas. Tugeva tuule tõttu hoidsid linnud end hästi veepinna lähedale, ju see aitas neil lihtsamini vastu tuult lennata. Oktoober 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Roo-loorkull
Röövlind tegemas loojangukumas veel viimaseid tiire söögi leidmiseks. Aprill 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Hallhaigur
Ammu teada tuntud tõde on see, et kui soovid mingit elutegevust enda kõrval looduses näha, pead vagusi ühe koha peal istuma ja ootama. Ühel hetkel hakkab elu su ümber aktiveeruma. Noore loodusfotograafina üritasid ikka ise kõndida kontvõõrana nende sekka, kes sind külla ei oodanud :). Tegelikult peaksid olema ise tark ning ootama, kuniks sulle endale külla tullakse, olles lihtsalt valinud selleks õige koha :). Nii sattus ka antud pildil olev hallhaigur mu lähedale kivile maanduma. Õhtu oli juba hämardumas, kuid mitte piisavalt pime, et salajaseks kõrvaltjälgijaks jäädagi. Kahjuks pani ta paari minuti pärast mind siiski tähele ja otsustas õhtut mujal veeta. Juuli 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Merisk
Olen aasta jooksul kõrvale tõstnud mõned pildid, mida oma blogis näidata võiks. Eks ma nüüd lisangi neid vanemaid ka siin aasta lõpus, mis õigel ajahetkel ootele jäid. See läbi loojanguvalguse ja udu lendav merisk jäi mulle selle aasta aprillis ette. Plaanisin tuttpüttide elu jäädvustada, kuid seekord ei mänginud udu mulle häid kaarte selles osas kätte. Samas, seda meriskit jäädvustades andis udu jällegi palju juurde, pilt on justkui müstilisem. Eks loojuva päikese valgus andis siin muidugi palju lisa, muidu oleks ka antud pilt hall ja kahvatu, nagu need tuttpüti pildid, mille järgi algselt läksin :). Aprill 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Minimalism
Huvitaval kombel mulle selline teema väga meeldib. Ei teagi täpsemalt miks :). Sellised pildid eristuvad, kuna tihti soovitakse ju loomale/linnule pigem väga lähedale saada. Antud juhul on justkui vastupidi. See annab tihti pildile teise mõõtme, lubades sisse ka ümbritsevat maastikku või antud juhul siis avamere vett, mis õhtu eel väga rahulikuks on jäänud. Soorüdi on aga teel kuskile, kus peagi saabuv õhtu ja öö veeta. Mai 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Metsaorav
Kui parkides on oravaid näha üsna tavapärane, siis paksemas metsas liikudes neid ikka naljalt ei leia. Mõned korrad olen siiski ka nö metsaoravale peale sattunud, viimasele neist oktoobri alguses. Märkasin silmanurgast liikumist, kuid kohe keegi silma ei jäänud. Hetk hiljem nägin siiski kuuseokste vahel piiluvat oravat :). Pikalt ta seal ei passinud ning lahkus kiirelt oma teed. Peatus hetkeks kaugemal ning kadus kõrgustesse. Olukord sai siiski mõne pildi näol ka salvestatud. Oktoober 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Värbkakk
Meenutame täpselt aasta tagust kohtumist värbkakuga. Poseeris ta kenasti ühe puuseene peal ning polnud häiritud mõnest puu all klõpsivast linnuhuvilisest.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Aul
Aul on nimetatud käesoleva aasta Aasta linnuks. Veel viimased kuud on aega tal seda tiitlit kanda. Aasta linnu kampaania eesmärk on tutvustada avalikkusele üht Eesti linnuliiki või liigirühma, samuti kaasata loodushuvilisi selle liigi uurimis- ja kaitsetegevustesse. Järgmise aasta, ehk 2024 Aasta linnuks on aga valitud kägu. Seega teame, keda uuel aastal rohkem otsima peab :). Oktoober 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Lääne-pöialpoiss
Mida aasta edasi, seda harvem kohtan uusi linnuliike. Olen seda hobi ju ka 14a juba viljelenud :). Sel sügisel sai kohatud siis esmakordselt meie pöialpoisi läänepoolset sugulast, lääne-pöialpoissi ning sedagi juhuslikult. Olin jälgimas tavalisi pöialpoisse ning pildistasin kõiki, kes puulehtede vahel toimetamas olid. Kodus alles panin tähele, et lõpuks on mu kaamerasilma ette jäänud see värvikama kontrastsema sulestikuga sugulane. Lääne-pöialpoisid hakkasid meie metsadesse tekkima mõningad aastad tagasi, algselt üksikute isenditena, kuid nüüd on neist juba tihedamalt pilte tehtud ja ka pesitsemised kinnitatud. Lääne-pöialpoiss (Regulus ignicapilla) on Lääne- ja Lõuna-Euroopa liik, kelle püsilevila ulatub Leeduni. Kui veel kümme aastat tagasi oli ta Eestis haruldane eksikülaline, on viimastel aastatel lääne-pöialpoisi vaatluste arv oluliselt sagenenud. Oktoober 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Mustlagle
Püüan igal aastal mustlaglede rände ajal end rannikule sättida, et neid rändureid pildistada. Kui õigesti ajastada, siis pole nende nägemine juhus vaid planeeritud sündmus :). Oktoober 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kotkaste võitlus
Mõned nädalad tagasi käisin Eesti kõige põhjapoolsemas tipus, ehk Purekkari neemel mustlaglesid vaatlemas. Meretase oli seal käidud hetkedest kõige kõrgem, mida kunagi kogenud olen. Päris sääre tippu seekord minna ei saanudki. Sellest hoolimata istusin ja jälgisin, mis mere ääres tormi eel toimub. Mustlagled sai ka kenasti ära nähtud, kuid enim tekitas elamust kahe merikotka võitlus juba maha murtud linnu pärast. See kestis ikka päris mitmed minutid, kahjuks küll minust jäädi seekord kaugemale, kuid mingid pildid mälestuseks ikka sain. Jätan sellest kohtumisest meenutuseks paar kaadrit ka blogisse. Oktoober 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Käis pidev ründamine:
Lõpuks sundis üks kotkas teise saagist lahti laskma:
Võitja saagiga lahkumas:
Kelmikas kepsutaja
Ühel õhtupoolikul fotoshootingult koju sõites nägin lähenevat kitsekest. Peatasin autot ja jäädvustasin hetke :). Mai 2022
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Stepi-loorkull
Juba mitmeid nädalaid olen vaadanud kadedusega pilte sotsiaalmeedias stepi-loorkullidest, keda paistab tänavu sügisel arvukamalt liikvel olevat, kui eelnevatel aastatel (see minu objektiivne arvamus). Eilsel koduteel märkasin kontrastsema sulestikuga “kulli” heinamaal tiirutamas, mille peale pidasin auto kinni ning vaatasin lähemalt läbi fotoaparaadi. Pisut aega jälitamist sattus üks kahest linnust mulle päris soodsasse kaugusesse, kellest sai ka käesolevad jäädvustused tehtud. Kodus sai veel määrajast kinnituseks üle kontrollitud ning kõik ikkagi viitas stepi-loorkullile. Olin väga rahul, et selle hetke vormistatud sain, kuigi kaasas oli nö tagavara objektiiv, millega üldiselt linde pildistama ei lähe :D. Oktoober 2023.
Stepi-loorkull (Circus macrourus) on kagupoolse levilaga liik, kes pesitseb Ukrainast ja Lõuna-Venemaalt ida suunas Mongooliani. Kõik stepi-loorkulli vaatlused kuuluvad linnuharulduste komisjonis (HK) käsitlemisele. HK andmetel on stepi-loorkulli Eestis kohatud üle 100 korra.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Väikerüdi
Septembri alguses jälgisin rannas toimetavaid linde. Oli tuuline ning pilvine ilm. Kahlajad ei lasknud end sellest üldse segada ja tegelesid tavapärase toitumisega. Päeva viimasel tunnil suutis siiski hetkeks ka päike pilve vahelt piiluda. Õnneks olin õigel positsioonil ning püüdsin selle hetke ka kinni. Päikesevalgus lõi muidu tumeda ja halli adru ja muda keskkonna aga omapäraselt särama :). Nagu fotograafias ikka, valgusest sõltub palju :). September 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tumetilder
Tumetildri näol on tegu liigiga, keda liiga tihti ei ole kohanud. Täpsemalt olen erinevaid isendeid läbi aastate ehk 3-4 korda näinud. Seda on pigem harva, kuna suurema osa ajast käin ju mere ääres ja seal nad peamiselt liiguvadki. Selle-aastased linnud on ära nähtud, seda küll juba päris septembri alguses. Kokku oli seal 3 isendit toimetamas, üks tukkus, kaks lindu tegelesid toitumisega. Tegu pole kindlasti julgete lindudega, kuid kui piisavat distantsi hoida, siis on nad rahulikud ja tegelevad omade asjadega. September 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Suur-laukhani
Suur-laukhanedest liiga palju enam pilte teha ei viitsi, kui just moment ei soosi :). Kui ühel kevadõhtul mere äärest koju sõites silmasin tõusvat kuud ning nägin põllul võikest hanede seltskonad, pidasin auto kinni, et see moment mälukaardile salvestada. Kuu oli veel huvitavalt näha ka, osaliselt pilve taga peidus :). Mai 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Rüüt
September on linnuhuvilisele kindlasti põnev aeg. Linnud asuvad rändele ning satuvad kohtadesse, kus nad tavaliselt väga ei toimeta. Möödunud nädala pühapäeval otsustasin üle pika aja ametliku sügise alguse puhul käia metsas, kuid peale metsaelu mõnetunnist nautimist ja kahe puugi eemaldamist otsustasin korraks siiski ka rannikult läbi põigata. Ja hea, et seda tegin. Rannikule jõudes otsisin kohe kahlajaid ja leidsin vaid ühe linnu muda sees toimetamas. Selleks oli mererannikul harvemini kohatav Rüüt. 2014a sügisel kohtasin oma elu esimest rüüta, ning samuti rannikul. Septembrist oktoobrini sätivad nad rändele, ehk et on üsna loogiline neid siis ka rannikul näha. Rüüt pesitseb muidu rabades ning seetõttu võib neid rohkem kohata pigem sisemaal, põldudel. Lind oli julge, sama kinnitab ka mu esimene, 9a tagasi toimunud kohtumine, kui lind oli juba siis mõistmatult julge ning inimest usaldav :). Usaldust ei tohi kuritarvitada! September 2023.
Klikka pildile, et näha suuremat:
Väikekajakas
Sel kevadel, täpsemalt Mai alguses, kohtasin suuremat väikekajakate seltskonda, kes parasjagu usinalt rannikul toitumas olid. Nende viis toidu püüdmiseks oli päris omapärane. Nimelt lendasid nad veepinna lähedal vastu tuult, olles jalgupidi vees, justkui nagu vee peal joostes :). Arvatavasti olid seal pinnavees siis mingid tegelased, keda nad sealt noppisid. Olles jõudnud kaugemale, pöörasid otsa ring ning läksid uuele tiirule. Polnud enne sellist vaatepilti näinud, kuna kohtumised väikekajakatega on olnud pigem kiired ja juhuslikud. Seekord õnnestus neid aga mitu tundi jälgida ja nende huvitavad kombed ka pildile püüda. Mai 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Seeneke
Arhidektuuri pole ammu pildistanud ning ilma erilise motiivita oleks ka see klõps tegemata jäänud :). Aga vahest mängib loodus sulle head kaardid kätte :). Kui tekib küsimus, kus on kuu alumine osa, siis tegelikult on horisondil pilvepiir, kust seest kuu tõusis. Huvitav kombinatsioon, mida väga raske, kui mitte võimatu planeerida. Internetis surfates leidsin ka infot selle “seenejala” kohta :). Tegemist on Koogu küla tuulikuga, mis oma tegevuse aastal 1942 lõpetas. Täpsemalt on tuuliku nimi Klaasi tuulik. Mai 2023.
Virmalised
Paar aastat olen virmaliste pildistamisest eemal olnud. Mitte, et ei tahaks neid enam pidlistada, kuid reageerimisaeg on praeguse elukoha tõttu pigem aeglane ning soovitud kohta jõudmine võtab pea 40min aega. Ning tihtipeale on juba hilja, kui kohale jõuad. Kui aga virmalised piisavalt võimsana taevas ilutsevad, saab linna valgusresostuse kiuste neid ka koduõuel pildistada :). Nii oli ka eile õhtul. Oli teada, et on võimalus neid näha, kuid ega garantiid keegi ei anna, millal ja kui hästi neid näha on. Kuid kui asi piisavalt tõsine juba tundus, vaatlesin alguses neid kodu rõdult, hiljem juba väljas olles. Pole eelistatuim variant, aga midagigi :). Viimasest sellisest korralikust virmaliste möllust on möödas päris mitmed aastad, tore oli seda taas kogeda. 18.08.2023, vahemikus 21.30-23.00.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Hõbehaigur
Olen täheldanud, et nii hallhaigrud, kui ka hõbehaigrud on oma liigikaaslaste suhes tihti vaenulikud. Ehk et alati tundub, et teise territoorium on parem, kui enda oma ning kindlasti tuleb see parem koht üle võtta. Nii nad siis kemplevad, peletavad üksteist alatihti lendu. August 2022.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Leeterüdi
Leeterüdi on minu silmis pigem harva nähtav lind. Tean, et teised loodusfotograafid neid ikka kohtavad, aga vähemalt neis kohtades, kus mina liigun, neid liiga palju näinud pole. Olen leeterüdi varem kahel korral kohanud, esimene aastal 2020.a ja teine 2021.a. Nädal tagasi kohtasin kahte isendit, kes koos soorüdide, kõvernokk-rüdide ja väikerüdidega rannikul toitusid. Seekord olid mõlemad linnud heledas sulestikus vanalinnud, keda olen soovinud koguaeg ka näha. See on üheks nende peamiseks tunnuseks, kuidas neid teistest kahlajatest eristada. Tundub, et augusti lõpp / september ongi nende kohtamiseks parim aeg, ka eelmine aasta nägin üht noorlindu augusti lõpus. Mida aeg edasi, seda enam tekib endal statistika, millal ja kuhu teatud liike otsima minna. Ehk siis millal neid vähemalt kõige suurem tõenäosus kohata oleks. Näiteks samas kohas, kus leeterüdidega kohtusin, nägin ka väikerüdisid. Ja mitte, et ajaliselt oli see +- nädal eelmise aastaga võrreldes sama ajajärgul, aga ka koht oli +-10m täpsusega sama, ehk et linnud isegi liigiliselt paistavad ikka samu paikasid eelistama. Ega kunagi garantiid pole, kuid see teadlikkus ja eelnev kogemus annab suuremad lootused neid ikka ja jälle kohata :). September 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Päikese all
Kivirullija sättis end loojuva päikese alla puhkama. Peagi oli päike loojas ning mina “objektilt” lahkunud :).
Roo-loorkull
Ei kujuta ette, kuidas roo-loorkullid sellise taimestiku seest kedagi üldse leida suudavad. Aga selline nende jaht välja näeb, madallend mõne heinamaa või põllu kohal, kuniks keegi söögipooliseks leitakse.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Liivatüllide tüli
Suve lõpus kogunevad kahlajad lahesoppides eri suurusega seltskondadesse, kus siis koos turvalisemalt toitutakse. Kohati tundub aga naabri platsike toidurikkam ning erimeelsused on lihtsad tulema. Teinekord piisab väiksest ehmatavast hüppest, et naaber oma toitumiskohast eemale peletada, kuid vahel minnakse ka füüsiliseks. Olen täheldanud, et seda tülitsemist tuleb rohkem liivatüllidel ja väiketüllidel ette. Mõned korrad olen ka mudatildrite kaklust pealt näinud. Aga nii see elu käib, alati peab olema valmis enda eest seisma :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Hilissuvine hommik
Leidsin oma vanadest kaustadest väärt hetke- mõned päevad rohkem, kui 3a tagasi tehtud pildi sokust, kes suvehommikusel kastemärjal heinamaal omi asju ajas. Kuna soojendav päike oli juba tõusnud, auras looma keha, mis kontravalguses hästi esile tuli :). Vasakule jäänud ämblikuvõrk lisas sellele fotogeenilisele hetkele veel teatavat vürtsi :). August 2020.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Vöötsaba-vigle
Juuli lõpus kohatud kena vöötsaba-vigle, keda kohtasin üldse 4. korda oma pildistamiskarjääri jooksul. Õnneks oli ta valmis fotosessiooniks ning pakkus mulle palju kauneid pilte :). Juuli 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Väikerüdi
Kahlajate ränne täies hoos, rannik kubiseb erinevatest tegelastest. Tasub vaid pikemaks kuskile strateegilisse kohta maha potsatada ja oodata, kuni linnud ise sinuni jalutavad. Väikerüdi on Eestis tavaline läbirändaja, keda igal hooajal ikka kohtan. Eelmisel aastal sattusin jälgima ca 50 pealist seltskonda, see on olnud suurim kogus väikerüdisid, keda korraga kohanud olen. Tavalisem on siiski see, et mõni üksik isend toimetab koos soorüdidega samas seltskonnas. Oma väikse kasvu tõttu paistab ta nende hulgast üldiselt kohe välja.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kõrvukräts
Õhtu saabudes on kõrvukräts hetkeks istunud oksale ümbruskonda jälgima. Mõni puu eemal piiksusid kaks kõrvukrätsu noorlindu ning ootasid oma uut palakest. Puhkepaus kaua ei kestnud ning peagi lendas lind uue saagi järele. Juuli 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kõvernokk-rüdi
Selle aasta esimene kõvernokk ka ära nähtud, tegelikult isegi mitu. Samamoodi, nagu eelmistes postitustes olnud võõtsaba-vigle ja suurrüdi, on ka tema rooste-värvi sulestikuga. Ehk selline tore seltskond oli mul seal vaadelda ja pildistada. Juuli 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
roxifotoblog.com 
