Roohabekas

Eile kolasin taas mere ääres. Olgugi, et ilm oli kehvake, otsustasin end välja vedada. Mere-äärne elu oli üsna vaikne ja peale mõne sõtka ja jääkoskla nagu eriti kedagi teist näinudki. Kuna vihma hakkas aina tugevamalt sadama, panin fotoka kotti ja kolasin niisama mööda rannikuala veel ringi. Suure roostikumassi serval kuulsin ühel hetkel aga roohabekate säutsumist. Mõtlesin asja lähemalt uurida. Tavaliselt neid roostiku äärealadel tihti ei kohta, ka varasemalt olen nende hääli justkui enda kõrval kuulnud, kuid linde ei näe. Seekord mõtlesin ise nende juurde minna :). Ehk siis läksin läbi roostiku suure raginaga kuuldud häälte suunas. Palju ei pidanudki kõndima, kuniks ühe suure parve sisse järsku sattusin. Tundus, et seal oli ka palju noorlinde, kes mind alguses uudistama tulid. Pilti ma sel hetkel muidugi teha veel ei saanud, kuna fotokas oli kotis ja ega ma neid näha eriti lootnudki :D. Peale väikest sahmimist sain fotoka välja, linnud olid natuke edasi liikunud. Pealse esimest kohtumist hoiti minuga teatavat distantsi, polnud ju ka võimalik neile vaikuses läheneda. Iga minu samm kõlas nagu pihutäis kõrkjate murdmist :D. Lõpptulemusena, peale sadade uduste kaadrite tegemist, korralikust tuulest ja vihmast hoolimata, sain sellest kohtumisest 5 pilti :D. Justkui polegi midagi erilist, kuid kes nendega kohtunud, teavad, et neist ongi raske pilti saada. Veel enam, kui oled tihedas roostikus, käes raske fotokas, tuul liigutab rookõrsi koos linnuga meeter siia-sinnapoole ja olemine on ääretult niiske ning ebameeldiv… kõike seda arvesse võttes oli tore paari pildiga koju tulla :D. Pildil emaslind. Detsember 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Advertisements

Sügisene pankrannik

Värviliselt kulgev rannikuriba ja pankrannik Ida-Virumaal, Martsas. Oktoober 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Roohabekas

Roohabekad on sel nädalal minu jaoks olulisel kohal. Miks see nii on, selgub peagi :). Aga see pilt on saadud olemasoleva aasta kevadel, kui neid ühel kevadilmal lumesajus kohtasin. Aprill 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Emane leevike

Veel viimastes sügisvärvides jäädvustatud leevike. Kui aus olla, siis ega ma neid aasta jooksul väga palju kohanud polegi. Hääli on küll metsas kuulda olnud, kuid madalamale nina ette pole kahjuks paljud jõudnud. Oktoober 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Hangelinnud

Rändurid põhjamaalt mõtlevad, millal küll Eestis see suusailm küll tulla võiks :). Õnneks nüüd ei tundu see enam mägede taga olema :). November 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Elusad ja surnud

Ühel oktoobrihommikul sai käidud kakku otsimas. Lagendikule jõudes valitses kõikjal paks udu, polnud kakku kuskil. Vaid üks sokk ehmatas mitu korda, kui teisel pool raiesmikku jube valjult haukus :). Enne raiesmikult ära sättimist otsustasin korraks ka drooni õhku lasta, lootes kõrgemalt näha mõnda kihvti udust vaadet. Kahjuks oli udu/pilve kiht nii paks, et allpool olevat metsa peaaegu ei näinudki. Kuid metsa kohal tiirutades sai tehtud mõni klõps metsamustrist, mis mulle hilisemal vaatlemisel isegi täitsa meeldima hakkas. Siin ta siis on. Oktoober 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Suur-kirjurähn

Pargis toimetav suur-kirjurähn, sättinud end kenasti värvilisele sügisele omasele taustale. Oktoober 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt: