Kanakull

Selle noore kanakulliga mängisime pikalt peitust. Jooksin talle sõna otseses mõttes alguses otsa, kuniks ~5m kauguselt pani lind lendu. Lendas ta minust mitte väga kaugele roostiku taha uuesti maha. Teadmatusest jooksin talle kogemata ka teist korda otsa :). Kuniks lõpuks sai selgeks, et see on tema jahipiirkond ning ta tõenäoliselt ei lennanud minust jälle väga kaugele. Nii oligi. Vaid järgmise roostiku nuka tagant piiludes nägin sama lindu kenasti rannakividel ootamas oma järgmist saaki. See koht polnud siiski pikemaks passimiseks hea, mistõttu lendas lind hiljem sinna tagasi, kus teda alguses nägin. Just sealt saadud pilte olen ka varasemates postitustes näidanud. Täna aga pilt hetkest, kui mu hiilimine esmakordselt vilja kandis. September 2017.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Advertisements

Pasknäär

Viimane kohtumine pasknääridega leidis aset vana aasta eelviimasel päeval. Kaks lindu tegelesid peamiselt vanade männioksade peal turnimisega. Otsiti nimelt ussikesi ja tõuke, kes end pehkunud okste sees peitsid. Mõnel korral sattusid linnud ka üsna kena koha peal poseerima. Püüdsin need hetked ka enda pidlimasina mälukaardile. Detsember 2017.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Tamme-kirjurähn

Meie metsades elutseb 8 erinevat liiki rähnilisi. Neist ainsana pole ma kohanud roherähni, kes meil suhteliselt haruldane rähniline ja nähtav peamiselt saartel. Ka Tamme-kirjurähn on üsna vähe nähtav rähn, väidetavalt on ka pesitsevate paaride arv paarisaja paari kandis, mistõttu olen ka ise teda eelnevalt vaid kahel korral kohanud. Nüüd vana aasta lõpus õnnestus teda uuesti näha. Nagu rähnidele kohaselt, meeldib ka neile peitust mängida ning vahest ühelt poolt puud ja siis taas teiselt poolt piiluda :). Kuid minu hinnangul väga argade lindudega tegemist ei tundunud olema. Detsember 2017.

Kuuse-käbilind

Oma 8a loodusfotograafi staaži jooksul polnud ma selle suveni kohanud kordagi ühtegi käbilindu. Nad ei ole otseselt haruladased linnud, kuid kuna nad rohkem meie okaspuudel toimetavad, on metsast neid üsna keeruline leida. Meil pesitsevaid käbilinnu liike on 2: kuuse-käbilind ja männi-käbilind. Haruldasem läbirändaja on ka vööt-käbilind, kellest ma vana aasta viimases postituses kirjutasin ning kes Eesti lindude fanaatikutele aasta lõpus elevust pakkus :). Kuuse-käbilinnuga olen sel aastal kohtunud paar korda, männi-käbilindu kahjuks mitte üldse. Just sellest esimesest ka tänane pilt, hetk isukast söömaajast. Detsember 2017.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Pöialpoiss

Möödunud nädalavahetus oli üsna heitliku ilmaga. Laupäeval sadas vihma, pühapäeval oli jube tuul. Laupäeval läksime ikkagi koeraga metsa väiksele jalutuskäigule, keda see väike vihm / lörts ikka häirib :). Nii jooksin kokku ka ilmast mitte eriti hoolivate pöialpoistega. Olen alati neid väikseid piiksujaid hoolega jälginud, kui nad mu lähedusse satuvad. Just seda, et kas linnud toimetavad puude latvades või ehk on mõni ka madalamale jõudnud. Sel korral olidki madalal, osad toitusid lausa maapinnal :). Parimad momendid magasin maha (nagu tavaliselt), kuid õnnestus mõningad lähikontaktid ikka piltideks ka vormistada. Mäletan, et eelmisel aastal ajasin pöialpoisse ~9 kuud taga, kuniks enda jaoks meeldiva hetke pildile sain. Ehk et aastad/kuud/päevad pole vennad ja loodusesse minnes pead olema valmis kõigeks :). Kusjuures kui pöialpoisid tavaliselt piiksuvad suht vaikselt puude latvades, siis mõneks minutiks hakkasid nad tegema nii valju piiksumist, mis vaikses metsas lausa ebaloomulikult valjult kostusid. Ei teagi, mis seda põhjustas, võibolla lihtsalt suhtlesid omavahel :). Jaanuar 2018.

Sookurg

Uue aasta alguses on alati põnev mõelda, milline linnuliik esimesena mu kaamera ette jääb. Talviti üldiselt võiks arvata, et selleks saab olema keegi tihastest. Seekord läks aga nii, et oma esimese pildi tegin hoopis sookurest. Jah, kõlab hämmastavana, kuna kõik kured peaks tänaseks juba soojale maale lennanud olema, aga miski pärast on otsustanud see kurg üksinda kohale jääda. Tegelikult ei ole kindel, kas ta on üldse terve või hoiab teda mingi muu põhjus rändele minemast. Tõsi, talve pole ju ka olnud, mis kure lõuna poole liikvele ajaks. Jaanuar 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Musttihane

Musttihaseid olen ma kohanud harva . Tundub, et teatud piirkondades on neid rohkem, mõnedes kohtades jälle üldse mitte. Kuid viimase kohtumise jooksul üritasin neid lähemalt pildile püüda. Valida oli lausa kahe erineva linnu vahel, kes mu lähistel toimetasid. Olgugi, et peamine söögikogumine kõrgemal puu otsas toimus, tabasin ära nende liikumise rütmi. Alati, kui mõni toidupoolis noka vahele saadi, lennati umbes paari meetri kõrgusele puu alaossa seda sööma. See oli minu jaoks ideaalne kõrgus neid väikseid tegelasi pildile püüda. Pidin siis valvas olema ning lootma, et nad mulle ka nina alla jõuavad. Õnneks pidas mu teooria paika. Ei pidanudki kaua ootama, kuniks esimesed kenad jäädvustused mälukaardile salvestatud sai. Detsember 2017.

Klikka pildile, et näha suuremalt: