Väiketiir

Mere ääres jalutades on tiirud ilmselt kõigile teada kui häälekad ja kohati ka tüütud linnud. Kuid on ka ühed tiirud, keda näeb üsna harva ning kes on ka väiksemad oma sugulastest- väiketiirud. Oma 11a pikkuse hobi jooksul olen väiketiire kohanud kokku umbes neljal korral. Pole ka ime, sest Eestis on väiketiir vähearvuline haudelind, siin arvatakse olevat ~300 paari pesitsemas. Nad ei tundu olevat kuidagi pelglikumad, kui suurema arvukusega rand, või jõgitiirud. Mai kuus sattusin kokku ühe paarikesega, kes pulmitas ning koos mere ääres ringi toimetas. Ei lasknud kaldal klõpsivast linnuhuvilisest end segada. Tore, et meie teed viimaste aastate jooksul ikka ristunud on. Mai 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Võsa-ritsiklind

Kui olin algaja loodushuviline, arvasin ma alati, et need võsades siristavad tegelased on mingid ritsikad. Peale mõnda aega linnumaailmas toimetamist sai mulle aga selgeks tõsiasi, et tegu on hoopis olnud ritsiklindudega, keda meie maal leidub kolme eri liiki. Neist kahte olen ma viimastel aastatel ikka kohanud ja ka pildile saanud. See pole üldsegi lihtne tegevus, kuna tihti asuvad nad ligipääsmatutes kohtades. Roo-ritsiklinnu pildile saamiseks olen pidanud paksudes roomassiivides ringi kolama ja hääle suunas linnu leidma. See on väga kurnav ja väsitav protsess :D. Ka võsa-ritsiklinnu pildile saamine polnud lihtne tegevus, kuid selle aasta juunis õnnestus päris lähedalt seda ritsikalaulu kuulata ja tema tegevust jälgida :). Sain ka mõned pildid temast tehtud. Juuni 2020.

Metskurvits

Kui päikeseloojangu ajal metsaserval mõneks ajaks peatuda, võib näha metskurvitsaid häälitsedes mööda lendamas. Nad teevad sellist omapärast häält, päris lähedalt üle lennates võib kuulda seda naljakat krooksuvat häält :). Mõned korrad olen neid kohanud ka kuskil kännul passimas, kuid seda tavaliselt päris hilja ja pimedas. Ka selle aasta juunis kohtasin üht kännul istujat, kellest ka mõned fotod sain. Päevavalguses pole ma neid kunagi kuulnud, ega näinud. Tegu väga erakliku ja argliku linnuga. Juuni 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Hänilane

Käes on puhkuse aeg ja arvutisse pääseb vaid kehva ilma korral :). Meenutades suve algust, sai juunis üht hänilast ilusas hommikuvalguses jäädvustatud. Juuni 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Jäälind merel

Öeldakse, et kui tahad looduses midagi kihvti kogeda, siis jäta kaamera koju :D. Selle kuldse lause tähendust on ilmselt enamik loodusfotograafid kogenud ja kirunud, et miks pagan mul kaamerat kaasas pole :). Ma päris nii tänase näidatava hetke puhul ei saa öelda, kuid olukord oli üsna sarnane. Istun lastega puhkuse esimestel päevadel ülirahuliku mere kaldal, nautides päeva viimast tundi. Ja nagu eikuskilt, lendab mööda jäälind! See oli üsna ootamatu, eriti selles piirkonnas. Kaasas oli sedapuhku ainult kit-objektiiv, pikemas otsas fookuskaugust 105mm :D. Võtsin siis selle, mis mul kaasas oli ja panin valmis juhuks, kui jäälind peaks tahtma ka tagasi lennata. Ja lendaski, seekord ka kala noka vahel. On see hetk, milline on, kuid vähemalt sai see jäädvustatud, rohkem küll maastikupildina :). Siit moraal, et õige linnumees ei tohiks oma teleobjektiivi kunagi endast kaugemale jätta :D. Juuli 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Luigepere

Nädalapäevad tagasi oli tore moment, kui olin mere ääres tuttpütte vaatamas, istusin mererannal kuni üks üllatavalt julge luigepere minu lähedal kaldale tulla otsustas. Noorluiged hakkasid end kasima, vanalind hoidis pisut kaugemale. See oli pisut erakordne, kuna siiani on noored luigepered minust pigem kaugemale hoidnud ja kui liiga lähedale ka sattunud olen, on vanalinnud tulnud mind ära ajama. Seekord oli aga teisiti. Istusin rahulikult ja tegin neist ka mõned pildid. Juuli 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Tuttpütt järglasega

Tuttpüttide lapsed vajavad hetkel veel hoolt ja hellust. Nädalapäevad tagasi kohatud perekond seda oma järglastele ka pakkus. Tuttpüti tibun on veel kihvtid ja triibulised, kuid kosuvad ja kasvavad väga kiiresti :). Juuli 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Jaanimardikas

Juuni lõpus ja juuli alguses oli väike puhkus. Selle jooksul õnnestus näha esimest korda elus jaanimardikat :). Või kui täpsem olla, siis isegi viite mardikat. Üks kesköises pimeduses tehtud pilt ka täna vaatamiseks.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Rebane

Vahelduseks lindudele taas üks loomapilt :). Minu silmis harva nähtav, ilma kärntõveta kena rebane. Mai 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Soorüdi

Eelmisel nädalavahetusel silmasin üht 6-pealist soorüdide punti mere ääres tiirutamas, kuid ilmselt massilisemalt on neid näha taas alates augustist, kui algab kahlajate sügisrände periood. Tänane pilt pärineb eelmise aasta augusti keskpaigast, mil esimesi soorüdisid lähedalt näha sai :). August 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Tuttpüttide tegemised

Pühapäeval võtsin seekord ette väikese rattaretke. Viskasin ka fotokoti igaks juhuks kaasa ja hea et viskasin. Sattusin muuhulgas ka ühe vana tuttava järvekese äärde, kus varasemalt tuttpütte jälginud olen. Viimati olin seal kevadel, kui tuttpütid alles pulmitasid. Seekord olid juba pütititad järvel, mõni seilas vanema seljal, mõni juba iseseisvalt vee peal. Käis ka tihe toiduhankimine. Tuttpütid lendasid edasi-tagasi. Sain mõne sellisese hetke ka pildile. Juuli 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Rohetäpik sõbraga

Kui linnud on vaikseks jäänud ning toimetavad pigem oma järglaste toitmisega, on kesksuvine aeg parim teistsuguste tiivuliste jälgimiseks. Kahjuks ei orjenteeru ma liblikamaailmas nii hästi, kui linnumaailmas, seega määrangud ei pruugi olla alati 100% täpsed. Juuli 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Mustpea-põõsalind

See tegelane on aastaid olnud mu jaoks kättesaamatu. Sain mõned aastad tagasi teada, et selline liik meil üldse eksisteerib. Eelmisel aastal toimus meie esmakohtumine, kuid see jäi viivuks ning selline ilus liigipilt mul temast tegelikult veel puudus. Sel aastal on meie teed õnneks rohkem ristunud ning olen saanud ka esmased enda jaoks sobivad jäädvustused, mida hea meelega ka näitan. Pildil isaslind. Juuni 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Makromaailm

Mõned postitused tagasi kirjutasin sellest, kuidas suvel liblikate taga ajamine teatavat hasarti pakub. Sellest seeriast veel üks pilt vaatamiseks. Taas pole täpne liik teada, kuid pakun taas olevat keegi tavastiib. Juuli 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Väiketüll

Kahlajatega olen sel aastal kokku puutunud üsna põgusalt. Eks nende hiilgehetk veel tuleb, alates augustist hakkavad nii vana, kui noorlinnud kogunema rannikul, et rändeks valmistuda. Eks siis on neid ka rohkem näha ning võimalik ka pildile püüda. Kuid üks väiketüll jäi ühel juuni õhtupoolikul mulle siiski ette. Tegelikult olin Toila sadamas hoopis pääsukesi rannal jälgimas, kui üks toituv väiketüll ise mu eest läbi lipsas. Valgus oli hea, positsioon pildistamiseks samuti olemas, miks mitte siis nupule vajutada :). Juuni 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Öösorr

Igal suvel käin teatud teid pidi, et kohata öösorre. Päris kihvt on kuulda nende sorisevat häält ning näha neid hämaras lendamas. Kunagi olin arvamusel, et ta on umbes pääsukese suurune lind, kuid reaalsuses ikka oluliselt suurem tegelane. Nende lennustiil on ka selline laperdav ja kaootiline. Nad on super head manööverdajad. Suvel on neil tihti komme ka autoteel istuda ning viimasel hetkel alles lendu tõusta. Kohati see muidugi ei õnnestu ka, kuid vähemalt minu eest on kõik kenasti ära saanud :). Pigem olen jäänud seisma ning proovinud kõrvalisel teel olles neist autotulede valguses pilti saada. Selle aasta juunis aga õnnestus üht isendit hämaras männimetsas näha päris lähedalt. Kõndisin metsa vahel lootuses teda leida. Kuid lind tuli ise mulle lähedale, ca 5m kaugusele, ning püüdis mind esmalt lennates hinnata, kuid maandus siiski ka oksale vaatama. Sain selle hetke ka jäädvustatud, kuid kuna täiesti vaikses metsas fotoka katiku klõps pigem püssipauguna kostub, lendas lind muidugi selle peale minema. Kuid nii lähedalt pole ma teda kunagi varem näinud ega pildistanud. Kihvt kogemus. Juuni 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Ja niimoodi nad siis istuvad suviselt soojal teel:

Põnev liblikamaailm

Suvi on parim aeg erineva makromaailmaga tutvumiseks. Liblikaid olen kunagi varemgi taga ajanud, kuna nende ilu lihtsalt kutsub neid jäädvustama :). Kahjuks pole liblikate määramine minule, kui peamiselt linnuhuvilisele, teab mis lihtne ülesanne, kuid internetiavarusest võib sarnaseid pilte leida mitmeid. Sestap arvakski, et pildil on harilik taevastiib. Juuli 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Tuttpütt

Juuni ning ka juuli esimesed päevad on olnud üllatuslikult kenad, mistõttu on päevad olnud täis tegemisi (sh puhkust), mistõttu polegi väga jõudnud uusi pilte “ilmutada”- olgugi, et neid isuga vahepeal ikka tootnud olen :). Aga looduses valitseb aeg, kus linnuvanemad oma võsukeste eest hoolt kannavad ja väiksed linnubeebid jõudsasti kasvavad. Mõned on juba pea täskasvanud linnu moodi, mõned veel väiksed. Nagu ka pildil nähtav pisike tuttpütt, kes vanema seljas veel ringi seilab :).

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Ihasalu poolsaare tipp

Suvi on aeg käia ja avastada. Loodetavasti on nüüd jälle Ihasalu poolsaare tippu lubatud minna, viirusepuhangu ajal olid igal juhul keelumärgid teedele ette pandud. Eks inim-massid käisid siis looduses rohkem ning osaliselt on selline keelamine ka rahu osas arusaadav.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Jõgivästrik

Jõgivästrik pole meil väga suurearvuline pesitseja, kuid suuremate jõgede ääres võib neid igal aastal ikka tegutsemast leida. Ka selle aasta mai lõpus sai võetud ette retk neid leidmaks. Retk osutus edukaks ning sai nähtu ära isegi mitu jõgivästrikku. Minu kogemustel pole nad väga julged linnud, sama oli ka sellel korral kohatud isenditega. Näitasid end korraks ning kadusid taas silma alt ära. Aga kohtumine pildi näol salvestatud :). Mai 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kägu

Mõned nädalad tagasi sattusin paika, kus oli tohutult kägusid. Üks neist oli ka keskmisest julgem ning oli nõus mulle mõned hetked pakkuma. Nii saigi päikeseloojangu ajal tehtud mõned kaadrid maguses valguses. Päris õhtul hilja jälgisin kaugemalt pikalt veel üht kägu, kes ohtrasti ussikesi õhtusöögiks otsis ja neid ka leidis. Põnev õhtu kägude seltsis :). Kuna see aasta on kägusid eriti palju näha ja kuulda olnud, võib arvata, et see kohtumine ei jäänud veel viimaseks. Juuni 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Roohabekas

Roohabekaid olen selle aasta kevadel otsinud omajagu. Peale teatud pingutusi me ka kohtusime. Kuid olles mai lõpus hoopis roo-ritsiklinnu otsinguil suurtes roomassiivides, tulid mõned uudishimulikud roohabekad ise mu juurde uurima, kes see nende kodus seal ragistab :). Sellel õhtul olid nad kogu selle paari tunni vältel mu ümbruses. Kummaline ikka, kui otsid, siis tihti ei leia, kui ei otsi, siis tulevad ise sulle nina alla 🙂 (#alatiüllatavloodus). Mai 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Punarind

Kui kevade alguses, peale punarindade tagasijõudmist, oli mul tükk tegemist, et punarinda kenasti pildile saada, siis suve hakul on olnud mõningaid päris lähedasi kohtumisi. Ühe mai lõpu kohtumise käigus saadud pilt täna vaatamiseks. Mai 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Rebasekutsikas

Noor rebasekutsikas oma mänguplatsil ümbrust inspekteerimas. Selle kohtumise kohta kirjutasin pikemalt selles postituses. Mai 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Jõgitiir

Kui aus olla, siis ma varasemalt polegi tähele pannud, et tiirude lestadel on ka väiksed küünised. Olgugi, et nad püüavad oma toidu oma noka vahele, on küünised ilmselt abiks libedatel kividel haakuvuse saavutamiseks :). Mai 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Karuvarje vol 7

Viimane postitus karjuvarje kogemustest. Loomade kõrval nägime ka mõndasid linde varje ees toimetamas. Reede õhtul toimetas üks sookurg mitu tundi varje ees, küll kaugemal ja siis jälle lähemal. Oodatult palju kaelustuvisid liikus ringi, ees olevas veesilmas peatus korraks emane sõtkas, ka metstilder käis mõlemal päeval end näitamas. Ka pasknäärid ei puudunud platsilt, kuid nad eelistasid pigem taimede sees toimetada ja poseerisid harva puuoksal. Laupäeval veel napilt enne lahkumist tuli varje taha valgeselg-kirjurähn, kes kase koore alt sööki otsis. Ka väiksemaid linde oli palju, alustades tihastest, lõpetades leevikeste ja karmiinleevikestega. Aga kokkuvõtteks tore kogemus ja võimalus näha päris palju erinevaid linnu,- ja loomaliike 15h varjes olemise jooksul. Kui kellegil huvi tekkis, kuidas sinna saada, siis soovitaks alustada kodulehest: http://natourest.ee/

Klikka pildile, et näha suuremalt:

 

Karuvarje vol 6

Teatavasti pole karuvarjes nähtavad ainult karud, seal liigub ka teisi loomi. Oravad trallisid varje kõrval puudel, mitmel korral nägime kährikut, laupäeva hommikul pakkusid sokk ja põder meile pildistamismaterjali. Kihvt oli vaadata ka seda, kuidas sokk ja põder hommikul üksteisega tõtt vaatasid. Põder oli just soolakus maiustamas, kui sokk tast möödus ja mõneks hetkeks tardus, justkui poleks enne oma metsavenda näinudki. Võibolla polnudki :). Mai 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Karuvarje vol 5

Täna pilte teisest, suuremast karust, kes peale kella 23 alles toimetama tuli. Olime sõber Tõnisega meeleheitlikult klõpsimas karu toimetamist ööpimeduses, mis osutus päris keeruliseks väljakutseks. Kuna omasin teatavat tehnilist eelist, õnnestus mul läbi tundliku fotosilma siiski karu näha ning manuaalselt teravustades proovida ebareaalselt aeglase säriajaga pilti teha. Võin julgelt öelda, et kuskil paarisajast klõpsust sai ca 5 pilti, mida kannatas vaadata, kuid kuna kaamera seaded olid selleks hetkeks juba põhja keeratud, jättis see ka pildile teatavad “jäljed” :). Ega sellises situatsioonis ilma tehisvalguseta kunagi pilti saanudki teha, tehnioloogia areneb ja võimalused kasvavad. Öö viimane pilt sai tehtud kell 00.45, kui silmaga seletas vaid karu kogu, mitte midagi enamat. Karu oli varje ees pikali maas ning pildi tegin 0,5 sekundilise säriajaga :D. Polnud lihtne, kuid ma ei tahtnud ka enne magama minna, kui olin maksimumi võtnud :). Karu lahkuski kuskil 1 paiku, siis oli aeg ka magama minna. Või kas 1,5h magamiseks muidugi nimetada sai :). Pildid üsna pimedad, päevavalguses sealt palju ei näegi, kuid oli ju ka öö :D. Mai 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Pilt tehtud kell 00.45.

Karuvarje vol 4

Kui eelnevatel postitustel oli näha väiksemat karu, kes õhtu alguses end kõigepealt näitas, siis öö hakul tuli platsile ka suurem isend, kes oli oma kasvult juba arusaadavalt suurem, kui õhtu esimene karu. Ta oli ka julgem, tulles vahepeal varjele ~10m lähedusse. See oligi parim hetk karu hoopis lainurk-objektiiviga jäädvustada. Kuna kell oli juba 23 ja valgust nappis, oli see antud momendil parim võimalus karu tegevust jäädvustada pimedamas metsa äärses osas. Hiljem liikus karu lõrisedes varje ette, kus toimetas veel mitu tundi. See pakkus karupiltnikele juba suuremat väljakutset ööpimeduses karu siiski pildile saada, kuid sellest juba järgmises postituses :). Mai 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Karuvarje vol 3

Karu pole looduses parim nägija, kuid tema peamiseks ja tugevaimaks meeleks on haistmine. Nina on tal suur ja võimas ning ka varje taga jalutades oli pidevalt näha, kuidas karu ninaga õhust lõhnasid püüab. Õnneks oli tol õhtul tuulevaikus ning ilmselt hoidis see ka inimeste lõhnad eemal. Ka puid peab nuusutama, sest on ju ka teised karud samas piirkonnas käinud ja omad märgid maha jätnud. See on kohati ellujäämiseks oluline informatsioon. Mai 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Karuvarje vol 2

Eilses postituses alustasin karupiltide nädalaga. Õigemini piltidega, mida Alutaguse karuvarjest möödunud nädala lõpus saada õnnestus. See oli siis õhtu esimene karu, kes veel normaalses valguses end näitama tuli. Silmaga vaadates tundus ta karu kohta pigem väike (pildilt petab pisut ära), tegu oli umbes paari aastase karuga. Nii julge ta ikkagi polnud, et oleks ka varje ette läinud. Toimetas pisut varje metsapoolses küljes ning lahkus. Rohkem teda enam ei näinud. Mai 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Karuvarje vol 1

Möödunud nädala reedel sai ka esmakordselt karuvarjet külastatud. Eelinfo oli paljulubav, eelnevatel päevadel oli karu (või isegi karud) igal õhtul platsis, seega lootust neid näha oli. Alutaguse karuvarje on muidugi üsna luksuslik, suur korralik maja, mitte mingi väike punker. Eriti äge oli majja paigaldatud kõlar, mis edastas kõike väljaspool toimuvat, ning väga detailselt. Ehk et koguaeg oli kuulda linnulaulu, ning kuulis ka loomade liikumist. See oli väga suur osa kogu emotsioonist, mis sealt õnnestus saada :). Karusid sai kokku nähtud 2tk, üks liikus kella 21 kandis ja teine, suurem mõmmi, tuli välja kella 23 ajal ja toimetas varje ümbruses ca 2h. Olgugi, et kott-pimedas karu pildistamine kergeim ülesanne polnud, õnnestus mõne pildiga tagasi tulla.

Näitan nädala jooksul sealt saadud pilte, ehk et tuleb karunädal :). Nädala lõpus näitan jäädvustusi ka teistest tegelastest, kes varje ümbruses toimetasid.

Tänasel pildil esimene, ilmselt nooremapoolne karu, kes tuli varasemalt liikvele. Tuli ta muidugi sealt, kuhu poole põhiobjektiiv suunatud polnud, seega pidi pisut kõrgema võttenurgaga hakkama saama. Allpool olevad spetsiaalsed pildistamiskohad oleks võimaldanud ka paremat (madalamat) võttenurka, kuid teise statiivi puudumisel (rookie mistalke :D) ei saanud sinna teist kaamerat üles panna. Seega pidi hakkama saama tingimustega, mis olid kasutada. Pildil olev mõmm toimetas ca 30min rahus varje tagaosas, leidis toidupoolist ja lasi rahulikult hea maitsta :). Mai 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Händkakk

Ühes oma eelmises händkaku postituses juba kirjutasin oma esimesest händkaku kohtumisest pikemalt. Kuna koht oli teada, kus nad toimetasid, läksin järgmise päeva õhtul päikeseloojangu ajal sinna tagasi, sooviga lindu uuesti näha. Ootasin ja ootasin, pildistasin vahelduseks pea kohal tiirutavaid metskurvitsaid. Ja ühel hetkel oli ta olemas, mu kõrval ca 30m kaugusel oksal olukorda hindamas. Seekordne kohtumine jäi siiski üürikeseks, kuna peale ca 5min passimist seal oksal, lahkus lind üle lagendiku teise metsatukka ning enam end näole ei andnudki. Kui see-eest oli see kohtumine juba sellises kauguses, mida oodanud olin. Happy day vol 2 :). Mai 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kodukaku tibud

Kodukakk, kui liik, on siiani olnud mulle nägemata liik. Kuid tänu headele sõpradele, kes loodust enda ümber märkavad ja seda enda teada ei hoia, saab vahest võimalikuks näha erilisi hetki. Nagu ka see kena kodukaku pere, kus üles sirgumas 3 vaprat tibukest. Pildistamise hetkel hoidsid nad kenasti üksteise vastu ja kakkudele kohaselt oli silmad päevasel ajal rohkem suletud, kui avatud- on ju liiga valge :). Täiskasvanud linde ei õnnestunud küll kohata, kuid need 3 nunnut sulepalli olid juba piisavaks õnnehetkeks :). Mai 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Väike-lehelind

Lehelinnud ei toimeta ainult puudel ja lehtede vahel, mõned käivad ka maapinnal toitu otsimas. Mai 2020.

Klikka pildile ,et näha suuremalt:

Rebasekutsikas

Möödunud laupäeval kolasin metsades, kus kunagi noore poisina palju käisin. Olin mere äärde jõudmas, kui lindude otsimisest ära väsisin ja muud ilu enda ümber telefoniga jäädvustada püüdsin. Tärkavad sõnajalad nägid väga fotogeenilised välja, seega proovisin sinna natuke süveneda. Ekseldes sõnajalgade vahel nägin ühel hetkel oru kaldale liiva sisse kaevatud urgu. Olgugi, et ma loomade tegemiste ja elukommetega väga kursis pole, arvasin selle uru kuuluvat rebastele. Ei läinudki kaua mööda, kui sellele kinnituse sain. Üleval oru jalamil piilus sõnajalgade vahelt noor rebasekusikas. Uudishimulik nagu noor kutsikas ikka, tuli ta mulle peale jälgimist rohkem nähtavale ning sain mõned klõpsud tehtud, kuni kuulsin, kuidas mitte väga kaugel minust hakkas emane rebane mu peale haukuma nagu koer :). See oli uudne kogemus mulle, pole enne haukuvat rebast kuulnudki. Kui end sellele rebaseemale näitasin, rahunes ta maha, keeras otsa ringi ja siblis oma beebide juurde. Ilmselt ei saanudki ta aru, kes seal kooserdab. Aga sain veel natuke aega üht kutsikat seal jälgida ja kaua ma sinna neid häirima ei jäänudki. Aga tore kogemus oli. Mai 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Ja siis mõned jäädvustused ka sõnajalgadest, mis mõnusasti ülaste keskel sirgusid :).

Huvitavat vaatepilti jagus mujalgi, nagu puu otsas kasvavad ülased :).

Händkakk

Möödunud reedel täitus üks mu ammune soov- kohata händkakku. Seda tänu venna Oliveri avastusele :). Õnneks suutsin kiiresti reageerida ning päikeseloojangu järgne tunnike händkaku seltsis veeta. Olles 11a neid otsinud, oli see minu jaoks päris suur asi. Tegelikult oli tore jälgida tema tegevust, öist hiirejahti. Küll passis ühe suurema kase otsas, siis jälle lendas metsa äärde. Kuid enda jaoks esimesed arvestatavad pildis sain kätte siis, kui lendas maha kännu peale. Hiljem ilmus välja ka teine lind, kelle kutsungi peale ka antud lind vastas. Seda kahekõne oli lahe kuulata. Tundub, et seal toimub edukas pesitsemine ning vanalinnud viisid hiiri oma järglastele. Vähemasti selle sama linnu noka vahel ma hiirt märkasin ning metsa poole see tassiti :). Etteruttavalt võib öelda, et see ei jäänud selle nädalavahetuse ainsaks kohtumiseks, kuid edasisest siis pikemalt hiljem. Mai 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Mudatilder

Olles loodusfotograafiaga kui hobiga tegelenud tänaseks juba 11a, otsin tihti loodusest midagi ebaharilikku. Mudatildreid on saanud pildistada aastate jooksul palju, neile omases keskkonnas- mudas ja vetikates. Aga mudatildrit nurmenukkude keskel nägin sel kevadel esmakordselt :). See ajendas mind ka seda pilti “ilmutama”. Mai 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Suitsupääsuke

Pääsukeste pildile püüdmine on muidugi üsna tänamatu tegevus. On nad ju väledad, üsna tihti erinevaid kõrvalepõikeid tegevad osavad lendurid. Kuid kui hommikul loodusesse minnes juba aega on varutud, siis mis see mõnisada kaadrit neid enam klõpsida ole. Eks pisut peab ka õnne olema, et jõe kohal pikeerivad linnud manuaalse teravustamisega teravalt kaadrisse saada. Seekord mõni õnnestus, parim ka vaatamiseks välja pandud. Mai 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Suur-laukhani

Juba teist aastat järjest kohtan tavapäraste rändel olevate hanede hulgast ka mõne värvushälbega isendi. Kui tavaliselt on nn hälbega linnud/loomad pigem üksikud ja karjadest eemale heidetud, siis sellel albiinol tundus vähemalt truu kaaslane kõrval kogu see aeg olevat :). Ka ülejäänud linnud jäid pisut eemale. Mai 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Sõtka lend

Jätkan eelmisel postitusel mainitud mai alguse päevast, mil end Narva jõe äärde sättisin. See  hommik oli mõnusalt niiske ja udune, terve öö oli sadanud vihma. Samas oli täiesti tuulevaikne ja nauditav hommik. Narva jõel elu kees. Parte lendas siia-sinna, kõrgemal rändasid viiresed, kormoranid. Ka sõtkaid oli jõel omajagu ning erinevate paaride rivaalitsemist oli pidevalt näha. Jälgisin pikalt üht lähedal olnud isast sõtkast, kuniks kuulsin eemalt lähemale jõudvat kalapaati. Olin valmis, sest iga hetk ehmub sõtkas lendu. Järgnevalt mõned näited, kuidas lind vehkat tegi :). Mai 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Laanepüü

Oi, kui palju kordi olen ma sel aastal laanepüüd näinud, kuid pildile mitte saanud. Lõpuks loobusin otsimisest, sest osade liikide puhul tundub, et sa minu ja linnu teed lihtsalt peavad kunagi kindlal ajal ja kindlas kohas ristuma, juhuslikult. Tegelikult Mai alguses nii ka läks. Olin udusel ja vihmasel varahommikul teel Narva jõe äärde, kui äkki nägin tee ääres maas üht lindu. Esimene mõte oli kohe, et ohh… laanepüü. Tegin mõned pildid juba eemalduvast linnust, kuid tema osutus emaseks tedreks :D. Läksin siis “pettunult” edasi, oma eesmärgi suunas. Ja mõned minutid enne kohalejõudmist nägin tee peale välja ulatuvate okste peal uut kuju. Siis olin juba rohke kui kindel, et pagan, see on nüüd kindlasti laanepüü. Ja oligi :D. Ja kui õnnelik ma veel pärast olin. Keerasin auto põiki tee peale ja tegin soovitud kaadrid. Poleks arvanud, et päeva alguses juba oma kaua-oodatud liigi kätte saan :). Mai 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Punanokk- vart

Tänase postituse peakangelaseks täna juba kurikuulus eksikülaline, keda mai kuus ilmselt enamik linnuvaatlejad,- ja pildistajad uurimas käisid- punanokk-vart. Sattusin minagi teda paaril korral vaatama. Esimesel vaatlushommikul oli ta pugenud peitu roostikujärvede vahele, kuid suutsin ta ikkagi üles leida. Nädalapäevad hiljem käisin sama lindu vaatamas siis, kui suurem mass inimesi oli juba seal ära käinud ning sai rahulikult teda pool tunnikest päikesetõusul kaldal vaadelda. Varahommikul avanes mõnus ja karge vaatepilt, kus lind üksi keset uduga kaetud veekogu tasasel pinnal ringi hulpis. Hoolimata sellest, et lind minuga kohtumise eelselt ilmselt sadu inimesi näinud oli, tundus ta pigem pelglik olema ja väga lähedale kaldal passivale ja klõpsivale kujule ei ujunud. Meie kohtumine lõppes üsna kiiresti, kui peale 20 minutit jälgimist esimesed kalamehed tiigi äärde tulid ja linnu ära ehmatasid. Tagasi ta järgneva tunni jooksul ei naasnud. Aprill2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Jäälind

Püüan igal aastal leida aega jäälindudele, et neid ilusaid värvipomme ikka ja jälle kohata. Ka see aasta olen neid paar korda otsimas käinud, ühel korral ka reaalselt pildile saanud, kuid mitte veel sellisel määral, mida esitleda tahaks. Pigem sorteeriks hetkel veel vanemaid pilte, mis näitamata on jaanud :). Küll need selle-aastased ilupildidki ühel hetkel mälukaardile talletuvad :). September 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Sooräts

Eile otsustasin õhtul pisut ringi sõita, et näha miskit põnevat. Ilm oli kena ning päikseline. Planeeritud Neeme poolsaarele minek jäi katki, kuna Neeme külas on ilmselt liigse rahvamassi vältimiseks üleval keelumärgid, mis ei lubagi päris poolsaare tippu minna. Sama ka Kaberneemega. Olles sealt pettunult ringi keeranud, liikusin tagasi kodu suunas ja mõtlesin endamisi, et pagan küll… iga halb asi on millegi jaoks hea. Olles juba tagasi kodukandis, silmasin ühe vana heinamaa peal liuglevat siluetti. Arvasin alguses, et mingi kull, kuid peale esimeste piltide tegemist nägin, et tegu oli kas kõrvukrätsu või soorätsuga. Päike oli täpselt nii kaugele vajunud, et viimased 5 minutit seda punast valgust veel jagus :). Jälgisin veel peale päikeseloojangut pisut ta tegemisi, kuid lõpuks ta enam näole ei andnudki. Kakkudega kohtumiste üle olen alati rõõmus, kuna neid on ääretult vähe ja näeb harva. Eriti rõõmus tuleb olla soorätsu üle, keda on Eestis ääretult vähe. Olen vaid 1x elus teda kohanud. Tol korral pakkus ta mulle juba korralikult pildimaterjali, kuid õnneks ei jäänud ma ka eilsel kohtumisel ilma pildita :). Mai 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Pöialpoiss

Kevadine mets lausa kubiseb neist. Kui tavaliselt on nad kõrgemal mändide ja kuuskede latvades, siis kevadisel ajal võib neid ka madalamalt leida, vahest isegi maast toidupoolist otsimas. See oli vist esimene pöialpoiss, kes mu ees ca 30sek peatus ning enda sulgi sättis. Mitte kunagi varem pole nad nii pikalt mu ees peatunud. Eks jäi üle siis võimalusest kinni haarata ja mõned pildid klõpsida :). Aprill 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Roo-loorkull

Hetkel, kui roo-loorkullid meile rändelt tagasi jõudsid, võib neid mere-äärsetel aladel näha roostiku peal jahilende tegemas. Täna näidataval pildil ongi üks isend jahti pidamas, on leidnud saagi roostikust, ning sinna sukeldumas :). Kas ta sealt midagi ka sai, jääb meile kahjuks teadmata. Aprill 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Sarvikpütt loojangukumas

Seda sarvikut sai juba ühes mu eelnevas postituses imetleda. Kuid mul õnnestus saada temast mitmeid huvitavaid jäädvustusi, üks ka selline kunstilisem vastu loojanguvalgust tehtud kaader. Aprill 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Sooräts

Eelmise aasta Aprillis olin väga õnnelik, kui ühe õhtu jooksul päris kaua ühe soorätsu tegemisi jälgida sain. Sel aastal pole mu teed selle liigiga veel ristunud, on ta meil ju üsna vähe nähtav II kategooria kaitsealune kakuline. Meenutagem seda kohtumist ühe lennupildiga :). Aprill 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Maanduv luik

Kevadeti käib järvedel paras trall ja tagaajamine. Kõik liigid, kes seal toimetavad, võitlevad oma koha ja oma ala pärast. Ühel aprilli hommikul tuttpütte passides, käis kühmnokk-luikedel territooriumi paika panemine. Võimutsev lind ajas just järvele maandunud paarikese minema ning suutis peale seda mulle objektiivi nägemisulatusse maanduda. Aprill 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt: